Süükip

Yulish

Etymology

From süük +‎ -ip.

Pronunciation

IPA^(key): /syːˈkip/

Verb

süükip (infinitive)

1. to let, to allow, to give permission

Inflection

Conjugation of süükip

Active		Singular			Plural
		First	Second	Third	First	Second	Third
Indicative	Non-Past	süüki	süükla	süükish	süükim	süükfa	süükir
	Past	sükki	sükkla	sükkish	sükkim	sükkfa	sükkir
Participle	Non-Past	süükad
	Past	sükkad
Imperative		sükata
Infinitive		süükip
Passive		Singular			Plural
		First	Second	Third	First	Second	Third
Indicative	Non-Past	süükwi	süükwilla	süükwish	süükwim	süükwiffa	süükwir
	Past	sükkwi	sükkwila	sükkwish	sükkwim	sükkwifa	sükkwir
Participle	Non-Past	süükwad
	Past	sükkwad
Imperative		sükwata
Infinitive		süükwip